Märtsi töötoad lastele ja täiskasvanutele

Agelinde on märtsis üsna tegus. Teeme töötube nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Lastele pakume koolivaheajal, 19.-23. märtsil nii vahanikerdamist, ripatsi musterdamist, pehmikmõõkade tegemist, nahast kotikese musterdamist ja õmblemist ning kõlatehnikas käepaela. Ja seda kõike väga soodsate hindadega. Osaleda võivad kõik koolis käivad lapsed, sh gümnasistid. Aitame nimelt sisustada Tartu Linnaraamatukogu lasteosakonnas toimuvad Vahvat Vaheajanädalat. Vaadake Lutsu raamatukogu lasteosakonna kodulehele!.

Täiskasvanutele teeme aga 18. märtsil järjekordse nahkkoti musterdamise ja õmblemise töötoa algajatele. Täishind 8 eurot, soodushind Nuru toetajatele (ja ka meie töötubades usinalt käinutele) 6 eurot. Loe täpsemalt Agelinde kodulehelt.

Kogume ka huvilisi, kes tahaksid osaleda klapiga vöökoti või õlakoti tegemise kursusel (vt pilte 18. märtsi kuulutuse alt). Kursus oleks kahepäevane, st 8-10 tunnine, ning ka tunduvalt kallim -- materjal on nii suurte asjade puhul kallim ning kuna see on pikem ettevalmistus ja õpetamine, siis oleks ka suurem juhendustasu. Täpse hinna ja soodushinnad kujundan välja siis, kui huvilised on mulle endast märku andnud ja olen igaühega saanud natuke rääkida, mis teda huvitab ja mis ta võimalused on. Õppimine ja tulemus oleks igatahes aega, vaeva ja raha väärt ning soovitan seda igaühele, keda nahatöö tõsisemalt huvitan! Kursuse korraldame, kui huvilisi on kogunenud piisavalt.

Ilupildid nii algajate kui edasijõudnute nahkkoti huvilistele:

Töötoas tegemisele tulev kotitüüp, autor Elo Kuuste

Kursuse raames plaanitavate klapiga vöökottide näited, autor Egge Edussaar-Harak

Kursusel plaanitava õlakoti tüübi näide, autor ühel meie kursusel osalenud Kadri Kruus

Kursusel plaanitava õlakoti tüübi teine näide, autor ühel meie kursusel osalenud Mariliis Siigart

Töötoas tegemisele tuleva vöökoti näide vööl kantuna, autor ja kandja Elo

Agelinde kodukas ja uus vahanikerdamise töötuba

Ma polegi veel jõudnud siin rääkida, et 17. novembril 2011 sündis mittetulundusühing Agelinde. Selle liikmeteks on siis suuresti see sama tuumik, kes on juba mõnda aega töötubasid korraldanud. Eks lugege Agelinde koduleheküljelt ise, et kes ja mis me oleme ja mida me teeme.

Siia hakkan postitama rohkem isiklikke muljetusi, aga samas ikka ka minipeegeldusi toimuvatest töötubadest.

11. märtsil 2012 kl 13 oletegi kõik oodatud rollimängukeskusesse Nurg vahanikerdamise töötuppa. Registreeruge, registreeruge, registreeruge! Täpsem kuulutus on SIIN.

Agelinde liikmed -- Egge, Liiwi, Lemmu, Susa, Elo ja Kaspar -- Tantsivate Rebaste korraldatud talvises viikingilaagris, 2012

Nurrrrg! Avamine, rolli-munchkin ja soe-soe tunne...

Nuru seinamaali kavand, reaalsus tuli veel fantastilisem

Kui meie Kaspariga Nuru avamisele jõudsime, oli melu juba alanud. Ületamatult südantsoojendav oli näha ruumi, mis oli puupüsti inimesi täis. Nende hulgas siis mitmed head sõbrad, kes kannatamatult kallistamist ootasid. Kui ma enne kohalejõudmist vaevlesingi tummise unevõla käes, siis positiivsed emotsioonid suutsid igasuguse teki alla kerra tõmbumise ja norisedes tudumise soovi edasi lükata.

Ühesõnaga, 20. jaanuaril 2011 toimus rollimängukeskuse Nurg (foorum siin) pidulik avamine endise Greifi trükikoja keldris. Olen selle paiga sünnile juba paar kuud ihu ja hingega kaasa elanud, seda nõu, jõu, raha ja kohati ka sisutusega natuke toetanud. Seetõttu on tunne, et natuke on see paik ka minu kodu ja peagi teistegi agelindude ehk meie töötubade ja tegemiste pesa. Agelinde on mittetulundusühing, mille mina, Susanna Mänd, Egge Edussaar, Kaarel-Kaspar Säre ja Tarmo Kiitsak ehk Lemmu lõime 17. novembril 2011. Veebileht ja muu on lähikuudel tulekul, imenatuke mainisin seda ühes põgusas intervjuus, mille jõulude eel Postimehele andsin.

Kui inimesed olid saanud piisavalt omavahel jutelda, köhatas Marten Laur tähtsalt ja pidas pika ja pühaliku Nuru avamise kõne. Ta kordas seal üldjoontes ka seitset põhjust, miks Nurg ehk uus Urg tema arust eksisteerima peaks:
- koht, kus rollimängijad saaksid korraldada omi üritusi (filmiõhtud, improlarbid, sünnad)
- koht, kus hängida. Rollimängijate koondumispaik, kus üksteisega suhelda.
- koht, kus korraldada töötubasid ja ringe, nii suletumaid kui avalikke.
- koht, kus meisterdada endale larbi ja taaskehastamisnodi.
- koht, kus mängida Drägonit, Magicut, Dotat, Twilight Imperiumi jne.
- koht, kus rollimängijad saaksid ööbida.
- koht, mis võiks tõmmata uusi inimesi rollimängude juurde.

Ainuke piinlik hetk mõnedele inimestele oli see, kui Marten neid kuidagi esile tõstis. Nii punastasid nurutrollid ehk inimesed, kes eri päevadel Nuru lahtioleku eest vastutavad, kui ka need, kes Marteni sõnul aitasid mõttel teoks saada. Mul igatahes hakkas korraga väga palav, ilmselt olin näost punane nagu peet ja libistasin siis seepeale kiiruga ühe kampsunikihi maha ja üritasin võimalikult massi ära kaduda. Mul väga suurt probleemi ei ole avalike esinemistega -- juhul kui olen neiks valmis. Aga sellised ootamatud rambivalgused teevad kohmetuks.

Kõige pidulikum hetk oli muidugi lindi läbilõikamine. Massi seest hõigati küll, et Marten peaks selleks ikka bofferkääre või -mõõka kasutama, aga eks siinkohal läks peatroll siiski lihtsama vastupanu teed ja lõikas lingi sipsti ja sipsti pesuehtsate päriskääridega läbi. Ise ta muidugi väitis, et see kõik selleks, et kohaletulnud saaksid rutemini söögi-joogi kallale asuda. Jajaaaa!

Igav avamisel ei hakanud ka hiljem. Aitäh kõigile uutele ja vanadele sõpradele! Aitäh kallide ja mõnusate-põnevate jutuajamiste eest! Kõige suurem tänu aga Martenile ja Ivile, tänu kellele me Kaspariga jäime Nurgu veel kauaks-kauaks...

Nagu koha olemusele kohane, tuli seal ju midagi mängida. Nii võtsimegi neljakesi ette ühe ägeda Munchkini-seansi. Mäng kujunes üsna pikaks, kõrvalalauas patrav seltskond ei jõudnud ära imestada, et meil üks ja sama mäng endiselt kestab. Aga nii mina kui Kaspar olime kell 1 öösel koju jõudes mänguga äärmiselt rahul, positiivseid emotsioone ääreni täis. Hea mänguseltskond on põneva mängu võti. Kui seltskond, kes mängib, on hea huumorisoonega ja ei taha iga hinna eest võita, vaid vahel on valmis ka ootamatuid nükkeid tegema ja käkke keerama lihtsalt vendettta pärast või muul absurdsel põhjusel, siis on see vägagi nauditav mäng, millega kaasneb rohkesti naerukrampe.

Marten näiteks oli lõpuks laua kõige ilusam naine ja seetõttu eriti äraneedmist vmt väärt. Peab tunnistama, et piuksuva häälega transvestiit oli tõesti omaette kuulamisväärsus. Ja muidugi oli rohkesti kättemaksuähvardusi, selgapussitamist ja kildkondadeks jagunemist. Vampiirpäkkarid ehk mina ja Marten hoidsime ikka rohkem ühte, kuigi peab tunnistama, et tuli ette ka selgapussitamist ja haavatud tundeid. Vastikud haldjad ehk Kaspar ja Ivi aga tegid omakorda rohkesti kokkumängu, kuni ma ühe neist raskest haldjaks olemise koormast vabastasin -- ei saanud ju lasta sellisel suhtel kaua kesta, muudkui leveldasid sunnikud. Välja kujunesid seega väga lahedad jõujooned: vastamisi istusid ulakas pahalaps Kaspar ja pailaps Marten, päkkarsõdalane-vampiir Elo ja haldjas-ei-mäletamis Ivi, Eloga ühte nurka hoidev Marten oli samuti päkkarvampiir, kes kord oli sõdalane, kord võlur, Kaspar aga armastas haldjas olemist.
 
Naughty  ja Nice on jõululaiendite ühed ihaldatavamad kaardid. Miks, seda uurige juba ise välja ...

Asjale lisas vürtsi muidugi ka see, et olime kokku seganud algmunchkini, vampiirimunchkini ja äärmiselt ägedad jõululaiendused. Algmunchkin ja vampiirimunchkin siis Marteni poolt, jõulukad meie poolt. Mul on juba teist aastat väike traditsioon Kaspari jõuluks uus jõulu-munchkini laiendus kinkida. Eks näis, kas tuleval aastal ka midagi taolist võimalik on või on ka sellise teemaga laiendustel oma piir.

Loe avamisest ka informatiivset sissekannet Nuru enda blogist.

Lõpetuseks lisangi siis veel natuke silmailu:

Head uut aastat!

Imeilusat ja rõõmurikast head uut aastat kõigile!

Ma loodan, et teie pühad olid hubased, pere ja lähedaste seltsis ja et uus aasta tuli heade ennetega ja õnnelikult! Kallikallikalli kõigile!

Minu uus aasta tuli rahulikult, kodus. Olin suutnud haigeks jääda, aga sellele vaatamata ütlen, et uus aasta tuli imeilusasti, heade inimeste seltsis ja imeheade ennetega. Ainuke asi, mida ma vana aasta lõpus ei suutnud ära teha, on aruanne eelmisest aastast. Tahtsin riputada üles mõned pildid imeilusatest meie töötubades tehtud töödest, aga küll jõuab. Selle asemel panen üles hoopis pildi meie tillukesest jõulupuust -- Kanada kuusest, mille avastasin kesklinna Maximast, koju vedasin ja suure entusiasmiga pärlite, helmeste ja Kaspari tehtud ehetega ära ehtisin.

Üks ilusamaid kuuski, mis mul elus olnud -- tilluke, aga kaunis. Loodetavasti elab tubastes oludes talve üle ja leiab kevadel maapinnas oma koha ;). (foto: Elo Kuuste)

Novembris aga vaatasin puhkehetkedel, kuidas Kaspar Skyrimi maailmas ringi rändab ning õmblesin meile bling-bling ballikostüüme. Meid nimelt kutsuti juba septembris Numenori maskiballile, mis oli seekord ühtlasi ka Dragoni foorumi kokkutulek. Ühesõnaga, kasulikult veedetud puhkehetked! Sai mindud nii natuke muinasteemast inspireeritult, sest mul vedels kapis imeilusat kollast linast, millest olin mõelnud endale paar tänapäevasemat kleiti teha. Kaspar valis juurde ERITI edeva paela. Kaspari särgi kaelusele paela õmblemise lõpetasin poolteist tundi enna ballile sõitu. Sai teine natuke vildakas, aga Kaspar on särgi üle üliõnnelik ja leiab, et see kõige edevam larbisärk, mis tal elus olnud. Kui ma ballipäeva hommikul julgesin piuksatada, et ehk ei panegi kaelusele paela, ei jõua, siis oldi nii pettunud, et muidugi pidin ma pungestama ja paela ka panema!

Igal juhul, mõned pildid ka neist bling-libamuinaskostüümidest...

Meie Numenori maskiballil 2011 poosetamas

Keset ballimelu, jälgimas auhindade üleandmist

Kaspar kui 2011. aasta parim larbiürituste pildistaja larbitoobist auhinnaga uhkeldamas

Vahanikerdamise töötuba 30. novembril Tartus

Kaarel-Kaspar Säre nikerdatud ja valatud kilpkonnsõled, Egge Edussaar-Haraku ketid ja jagajad, 2011

Ahoi tartlased ja teised lõuna-eestlased!  

Tulge 30. novembril Noor-Eesti Loomekeskusesse 

ja 

voolige skalpelliga endale vahast meelepärane ripats, kõrvarõngas, kujuke, sõrmus või muu vahva vidin 

ning see valatakse teile Vanakaruvalukojas enne jõule ära!

Asukoht: Kastani 38, Noor-Eesti Loomekeskus, endine Greifi trükikoda

Kestus: kl 18-21

Osalustasu: 10 eurot (töötuba toetab Tartu linn läbi Noor-Eesti Loomekeskuse)

Juhendajad: Kaarel-Kaspar Säre ja Egge Edussaar-Harak

Osalejate arv: 12 inimest (veel on vabu kohti, võimalik registreeruda 30. novembril kella 16-ni)

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile elo.kuuste@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

****

Kaasa pole vaja võtta midagi peale eseme kavandi. Eseme võib valmistada nii muinasaegse leiu järgi kui ka tänapäevast fantaasiat kasutades. Eseme läbimõõt ei tohiks olla üle 5 sentimeetri. Kui kavandi mõtlemisel jänni jäete või kavandihirmu põete, siis andke sellest märku ja me aitame hädast välja. Inspiratsiooniks soovitan vaadata näiteks Kaspari valmistatud vidinaid. Aga võib ka uurida lihtsalt Google'ist või mujalt, mida viikingiajal kanti ja valmistati VÕI tulla välja uudse tänapäevase ideega.

***

Mõlemad juhendajad on väga osavad metallikunstnikud.

Kaarel-Kaspar Säre on õppinud ja arenenud oma isa Meelis Säre ehk Vanakaru käe all ning õpib hetkel Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja aitab oma isa valukoja tegemistes.

Egge Edussaar-Harak on aga lõpetanud EKA metalli (sepakunsti) eriala ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti eriala. Eggel kahjuks pole hetkel veel uut kodulehte üleval, seega pole ka netis näiteid tema vahanikerdamisest. Eks ma proovin talt tulevikus pilte välja võluda. Kel aga huvi Egge aastatetaguste tööde vastu, võib vaadata tema vana kodulehekülge. Edukat uudistamist!

Kaarel-Kaspari kiisukõrvarõngaste vaha ja lõpptulemus

Stargate'ist inspireeritud ripats, autor Kaarel-Kaspar Säre, 2011

Egge nuga, nikerdatud ja valatud on n-ö tera neelav noalukk

Veel üks näide Egge Edussaar-Haraku nugadest ja lukkudest

Üks Egge diplomitöönugadest, hõbedast lukuga

Väike valik Kaarel-Kaspari meisterdatud toorikuid

Vahanikerdamise ehk valatava ehte töötuba Tallinnnas

Kaarel-Kaspari kiisukõrvarõngaste vaha ja lõpptulemus

Tähelepanu, tähelepanu! Detsembrikuus on ka põhja-eestlastel võimalik meie töötubadest osa saada ja lähedastele või endale jõuluks midagi toredat valmistada.


Tule 3. detsembril  Kangalaekasse ja vooli skalpelliga endale vahast meelepärane ripats, kõrvarõngas, kujuke, sõrmus või muu vahva vidin ning see valatakse sulle Vanakaruvalukojas enne jõule ära!

Tulemus -- särav messingist ese. Eseme võib valmistada nii muinasaegse leiu järgi kui ka tänapäevast fantaasiat kasutades.

Asukoht: pood nimega Kangalaegas, asub Tallinnas aadressil Gonsiori 10
Kestus: kl 11-16
Osalustasu: 19 eurot (sisaldab kõiki kulusid, sh materjali ja transporti)
Juhendajad: Kaarel-Kaspar Säre ja Egge Edussaar-Harak
Osalejate arv: 12 inimest (veel on vabu kohti, võimalik registreeruda 2. dets õhtuni või väga viimasele minutile jäädes helistada ja uurida, kas võtame inimesi juurde)

Huvilistel palume märku anda kirjutades aadressile elo.kuuste@gmail.com. Info ja täpsemad juhtnöörid saate pärast ette registreermist. Kiirete küsimuste korral on võimalik helistada Elo Kuustele telefonil 551 8048.

Valatud ja viimistletud eseme (või paar pisemat eset) saab hiljem kätte Kangalaekast.

****
Kaasa pole vaja võtta midagi peale eseme kavandi. Eseme läbimõõt ei tohiks olla üle 5 sentimeetri. Kui kavandi mõtlemisel jänni jäete, siis andke sellest märku ja me aitame hädast välja. Inspiratsiooniks soovitan vaadata näiteks Kaspari valmistatud vidinaid. Aga võib ka uurida lihtsalt Google'ist või mujalt, mida viikingiajal kanti ja valmistati VÕI tulla välja uudse tänapäevase ideega.

***
Mõlemad juhendajad on väga osavad metallikunstnikud.
Kaarel-Kaspar Säre on õppinud ja arenenud oma isa Meelis Säre ehk Vanakaru käe all ning õpib hetkel Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuuri ja aitab oma isa valukoja tegemistes.
Egge Edussaar-Harak on aga lõpetanud EKA metalli (sepakunsti) eriala ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti eriala. Eggel kahjuks pole hetkel veel uut kodulehte üleval, seega pole ka netis näiteid tema vahanikerdamisest. Eks ma proovin talt tulevikus pilte välja võluda. Kel aga huvi Egge aastatetaguste tööde vastu, võib vaadata tema vana kodulehekülge. Edukat uudistamist!

Kaarel-Kaspar Säre nikerdatud ja valatud kilpkonnsõled, Egge Edussaar-Haraku ketid ja jagajad, 2011

SG-ripats, autor Kaarel-Kaspar Säre, 2011

Üks Egge diplomitöönugadest, hõbedast lukuga

Kaarel-Kaspari pannal

Väike valik Kaarel-Kaspari meisterdatud toorikuid

Kaarel-Kaspari Urnesi stiilis ripats ja toorik

Mahlane õunakook ja makrasalat

Täna oli meil külas kari näljaseid mehi, kes meisterdasid endale valgeid kapuutse, vennaskonna lippu ja boffermõõkasid. Ehk siis tegu järgmisel nädalavahetusel Põhjala Pööripäevale valguse poolt võitlema minevate meestega. Kuna nad tulid siia terveks päevaks mässama, siis muidugi oli ilus neile ka midagi hamba alla teha. Tuleb ju kuidagi premeerida seda, kui tugevama soo esindajad usinalt riidele seebiga jooni veavad, lõiguvad ja ISE õmblevad ;).

Soolaseks toiduks tegin väga lihtsa retseptiga makrasalatit. Sinna läheb täiesti enda maitse järgi riisi, makrat (kasutasin krabipulki, lõikasin pisikesteks ribadeks), paprikat, sutike soola ja peale hapukoort ja majoneesi (mulle meeldib Hellmansi originaal). Makra, riisi ja paprika kogus salatis võiks enam-vähem tasakaalus olla.

Mahlane õunakook Dagrise retsepti järgi, Elo esimene katsetus

Tegelikult polnudki magusa järgi hirmsat vajadust, aga kuna tuppa toodud õunad ja pirnid kipuvad käest mina, siis otsustasin nende ulatuslikuma hävitamisega kuidagi algust teha. Piima mul polnud, seega uurisin, mida annaks kodus olevate vahenditega teha. 

Nii leidsingi järgmise retsepti blogist Sööme silmadega, mida peab Dagris. Nagu näete, koostis pole üldsegi keeruline, kui parajasti juhtub kodus toorjuustu olema. Ja mina, tohutu Philadelphia armastaja, kogusin seda ühe sooduse ajal päris mitu pakki! Kindlasti võib ka muud toorjuustu kasutada, aga mul on tekkinud ma eelistused. 

ja

 

on minu lemmikud.

Exquisa kitsejuust on üsna mõnusa maitsega ja enamiku ajast odavam kah, kui Philadelphia. Ilmselt sobiksid küpsetamiseks ka Farmi toorjuustud ja muudki, aga mulle meeldivad sellised soolakamad, mis pole eriti magusad (suurem osa Eesti sulajuuste on natuke magusama maiguga).

Kuna tegin seda kooki esimest korda, siis püüdsin ikka keskmisest tihedamini retsepti kiigata. Aga eks ma panin koostisosi ikka pooleldi tunde järgi. Võid sai umbes, toorjuustu panin tegelikult 200 g, sest tundus, et taigen vajab hädasti seda veel juurde (Hiljem, teistkordsel tegemisel retsepti silmitsedes tuli välja, et 200 g oligi korrektne kogus, hmmjaaa :D). Lisaks õuntele panin ka pirne ja just nii palju, kui oli vaja ära kulutada. Kuna Dagrise retseptist ei saa täpselt aru, kui suured õunad olema peavad, siis ma lähenesin asjale loominguliselt. Ehk siis panin 4-5 pisemat ja keskmist õuna ja kaks Conference pirni. Viimaseid oli Kaspar koju hunniku varunud ja kui need kohe järgmisel päeval plekiliseks-koledaks muutusid, siis leidis, et ilmselgelt polnud tegu kvaliteetkaubaga. Ma targu noogutasin kaasa ja otsustasin, et plekilised saab ka kuidagi ära kasutada. Ei hakanud pikalt seletama, et praegusel aastaajal veel ei seisa ei pirnid ega õunad toas eriti eduliselt.

Kook tuli lõpuks väga mõnusa maitsega. Ma pole eriline meisterküpsetaja. Liha ja igasuguseid soolaseid toite oskan puhtalt tunde järgi üsna hästi vaaritada. Aga mis puudutab kooke ja muud taolist, siis need kipuvad pooltel kordadel ikalduma -- kui tegu pole just küpsisetordiga, mille tegemises olen ka äss :). Seetõttu on seekordne õnnestumine eriliselt rõõmuvalmistav. Ma ei tea, kas kook oleks pidanud rohkem kerkima -- kahtlustan, et ehk natuke rohkem, kui täidist oleks vähem olnud. Ahjus hoidsin kooki ca 50 või 55 minutit kokku, arvan. Väga täpselt aega ei võtnud. Lihtsalt, rohke täidise tõttu võttis ebanätskesse seisu jõudmine natu rohkem aega. Sellised lood siis.

PSS-PSS! Avastasin, et panin esimesse kooki poole vähem küpsetuspulbrit, st 1 teelusikatäie. Esimesse? Jah, just nii -- leidsin, et õuna- ja pirniuputust tuleb veel vähendada ja tegin samal õhtul uue koogi, kahekordse koguse kah. Seekord panin küpsetuspulbri koguse enam-vähem õige ja oh kuis kerkis! Tagantjärgi ütleks, et minu maitsele vastab vähema küpsetuspulbriga ehk esimene koogikatsetus rohkem: vähema kerkimise tõttu vähem taignaosa, õunad-pirnid oma mahlakuses pääsesid ilusti domineerima.

Tagasi lapsepõlve -- noorte õpetamisest ja lapselikest lõbudest

Pärsia kassi beebi, Sylvanian Families

See postitus on lastest ja lapselikest asjadest. Mõõkadest, rasketest "õppustest", uutest kogemustest ja energiast ning nostalgiast.

Lastega tegelemine on ühtlasi hirmutav ja lõbus, soodakstegev ja pilvedesse tõstev. Selline oli minu ja ilmselt teistegi töötoa juhendajate tunne pärast üht augustis toimunud lastelaagrit. 

Hirmutav ja paanikasse ajav tundus see ennekõike just enne laagrit. Appiappi, kuidas ma tulen toime lastega vanuses 7-17? Kuidas leian nende kõigiga korraga ühise keele? Kas ma üldse meeldin neile? Kas suudan neid piisavalt köita ja neile huvitavalt õpetada? Sada muud sellist küsimust käis läbi mu pea. Olen nüüdseks andnud juba päris palju töötubasid täiskasvanutele, aga nii noori inimesi kõlapaela tegema õpetada oli mul esimene kord.

Kui aga kohale jõudsime, oli mul juba väga lõbus. Suur aitäh Andresele ja Imbile kutsumast! Andrese ja Imbi ehk Palupera Käsitöökoja muljeid laagrist lugege siit!

Lastekarja ohjeldamas, suunamas ja kaasa haaramas olid seal lisaks noorsootöötajatele ka kaitseliitlased (enamuses siis ilmselt noorkotkad ja kodutütred). Ja kogu Palupera ja Puka vallast ning Valgast pärit laste kamp järgis nende käske ja ideid nagu üks mees. Kõik, mis vähegi laagris toimus ja välja pakuti tundus lastele äärmiselt põnev ja lõbus. Ja eks see oli tahes tahtmata nakkav. 

Kohale jõudsime sinna kusagil pool 9 hommikul, meile anti hommikuks makarone vorstiga ja kakaod ning näidati päevaplaani. Esimese matsuga vaatasime Susaga, et polegi ühtegi nõel- ja kõlatehnikahuvilist. Aga oh sa imet! Pärastlõunased töötoad olid paksult huvilisi täis! Ja mitte ainult pisikesi tüdrukuid. Oh ei! Ka nii 10-,11-,12-aastased noorsandid tundsid huvi kõlamustrite müsteeriumite vastu ja lasid end hea meelega puu külge siduda, et endale rombimustriga käepaela valmis kõlatada. Olime eelmisel päeval ette valmistanud 16 kõlakomplekti. Ja kuigi suurema osa ajast pidin kõlatehnikas lastega üksi mässama -- Susa ju pidi pusima huvilistele kõlatehnikat tutvustada -- ja mu selg oli lõpuks valus, pea käis ringi ja võhm oli üsna otsas, oli see siiski üks vägavägaväga lahe pikk pärastlõunane kõlamaraton. Oli lapsi, kes tabasid üsna ruttu ära, mida teha. Aga suuremas osas tuli ikka igaühega individuaalselt tegeleda, tal kätt hoida ja ette näidata, kui midagi valesti läks. Pai teha. Kinni siduda, lahti siduda. Harutada, muster õigeks seada ja üldse aidata. 

Kui üks natuke suurem tüdruk ja kaks väga kannatlikku poissi kõrvale jätta, siis hämmastas mind kõige enam 7-aastane Signe. Tema kuulus vanusegruppi, mida poldud isegi ette registreeritud, liiga noor. Aga ta oli enne minu vööd imetlenud ja tuli pärast siis uudistama. Olles nii tunnikese uudistanud, tahtis temagi osa saada. Ja ta oli üks mu tublimaid õpilasi! Tabas hämmastavalt ruttu ära, mida ja kuidas teha. Ja kui ta mõnikord jättiski vahelikku täiesti kinni löömata, siis seletas seda sellega, et tahab mustrile vaheldust :D. Eks ma siis näitasin, kuidas õigesti ja ilusti mustrit vaheldada. Ta sai üsna pikalt toime ka ilma, et mina või Susa tal juures oleks istunud ja kätt oleksime hoidnud. Aga kas tema rahuldus käepaelaga? Oh ei! Signele oli ikka vööd vaja. Seletas mulle elutargalt, et ta üsna kõhn, et talle ei tohiks olla raske teha :)). Ja ta tegigi poole või üle poole sellest kitsast vööst ise ära. Teise poole tegin talle kiiresti ise. Signe vaatas ustavalt kõrval pealt, öeldes mulle, et professionaale peab ikka usaldama -- et küll ma talle ja just talle selle vöö ära ikka lõpetan. Veel märkis pisike Signe targalt, et kõlatehnikat tehes peab kannatlik olema, et neil, kes pole kannatlikud, pole siin midagi teha. Jah, väga nutikas tähelepanelik õpilane oli mul. Väga suur aitäh ja kallikalli!

Kahjuks polnud mul laagris kaasas fotokat. Ja kui ka oleks olnud, siis mahti pilti teha poleks seal küll olnud. Muudkui tuli ühe pisikese õpilase juures teise manu joosta. Seetõttu, kui seda postitust juhtub lugema keegi, kelle laps seal laagris endale kõlapaela tegi, siis palun olge nii head ja võtke minuga ühendust! Hea meelega näitaks, millega noored õpilased selle "õpetaja" käe all hakkama said.

Näide noorest boffermõõga kandjast (Mütofestilt)

Mulle tekkis seal laagris üsna mitu 7- või 8-aastast fänni. Suure populaarsuse kogusin juba hommikul, kui aitasin Kasparil ja Toivol boffer- ehk pehmikmõõga töötuba läbi viia. Ega ma varem ühtegi bofferrelva teinud olnud. Aga läksin uudistama, kuidas neil õpetamine läheb ja seal oli üks pisike Kalev, kes tundus mõõgategemisel abi vajavat. Kõigepealt pakkusin abi lihtsalt lõikamisel, teibi sikutamisel ja hoidmisel, pärast aga käisin Kaspari juures õpetust piilumas ja õpetasin Kalevilegi, mida edasi tuleb teha. Ühe piuksu järel tuli teine ja kolmas ja neljas ja viies ja kuues ja... Ilmselt relvastasin tolle hommiku jooksul umbes 10 või enam pisikest verejanulist poissi ja tüdrukut. Niipea, kui esimesed mõõgad töötoas valmisid, oli järsku terve laagritäis piukse, kes tahtsid endale KAAAA. Üks minu viimaseid õpilasi oli 7-aastane Sandra, kes teatas mulle, et talle mõõgad väga meeldivad, ta on endale alati mõõka tahtnud. Ja et ta läheb ja annab sellega poistele tappa, tüdrukutele ei anna, neid ta kaitseb. Kuigi minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tagus ta pärast ikka tüdrukuid ka ja võib-olla isegi kaitses mõnda eriti armsat poisiklutti :). Aga ega pead anda ei oska. Igatahes, Sandra tuli pärast ka minu juurde, kui suure tagumise peale mõõk natuke vatti oli saanud -- jah, ega ma ikka nii vastupidavate mõõkade tegemist ei osanud õpetada, nagu Kaspar (eks teinekord jälle oskan). Võttis mul usalduslikult käest kinni ja läksime otsisime teipi. Suure ja karvase Kaspari käest nii pisike tüdruk abi küsima ei julgenud minna -- seda enam, et see karvane mehekolakas oli just teinud lastele väga efektse pärisrelvade demo, tõmmates Toivol kirvega jalad alt ja lüües relva läbi tema kilbi. Mina aga, teatati juba hommikul, olen väga nunnu naine. Eks ma siis jagasin neid tüdrukute asju paremini. Ja pisipisikeste poiste omasid ka. Oskasin paremini kätt hoida ja poputasin ka omajagu neid armsaid usaldavate silmadega otsa vaatavaid mõõku ihaldavaid tegelasi. Suurem huvi kõlatehnika vastu tekkis ka seal pehmikmõõkade kohal vennastudes ja õestudes. Ja seal ma kuulsingi natuke vanematelt poisipõnnidelt, et nemad on end juba sinna töötuppa kirja pannud ja ootavad suure põnevusega. Kui teatasin, et seal seotakse ka puu külge kinni, siis läksid osadel lastel silmad põnevusest särama, teised aga leidsid, et nemad küll nii karmi töötuba ei taha, küll aga tulevad osalejaid vaatama ja kiusama. Suurt kiusamist ma muidugi hiljem ei näinud, suurt huvi aga küll.

*               *                *

Sylvanian Families lastetuba

Nii umbes nädal või paar tagasi läksin ma oma sõbranna tütrele sünnipäevakingitust otsima. Tirts oli just saanud 4-aastaseks ja nukke-raamatuid olevat niigi küll. Peale minevat igasugused lisavidinad -- nukunõud, nukumasinad ja muu lahe kraam. Nii ma siis läksingi Tartu Kaubamajja, jahtiv pilk silmis.

Ühelt poolt muutub kingituste otsimine seda kergemaks, mida mõistlikumasse vanusesse laps jõuab. Aga Kaubamaja osas ei jäänud mulle silma midagi eriti ahvatlevat (tõlge: mida oleks ise ihaldanud, kui oleksin 4-aastane iseteadlik preilna).Samal korrusel on aga veel kaks lastepoodi, tuli mulle meeldi. Tuli välja, et mõlemad mulle teadaolevad poed aga beebikaupa täis. Kuhu siis, küsisin nõutult. Chicco väga abivalmis teenindaja näitas Knopka poe suunas -- selle kõrval asuvat XS Mänguasjad, kus on lademetes suurematele preilnadele ja poistele sobivat kraami. Ja oh mis kraami seal oli! Kõik tavalisemad mänguasjad muutusid olematuks, kui sattusin Sylvanian Families pisielukate ja nende mööbli, vidinate ja muu eluks tarviliku riiuli ette. Tahan, tahan, tahan kaaa! Tahan endale ka! Kogu lapsepõlv, kõik toonased soovid ja ihalused tulid prauhti tagasi ja nii see Eloke istus seal riiuli ees nii pool tundi ja üritas valida. Saate aru, valida! Ja valik oli kuradima raske! Lõpuks sai valik tehtud ja pisike Kirke sai õnnelikuks kassimamma ja kassibeebi, hälli ja lutipudeli ja muude vidinate omanikuks. Väga õnnelikuks. Naistevärk, teate :).

Või siis ka ei tea...

Aga lubage ma siis valgustan teid:

Külgkorviga mootorratas, mil on lahtikäiv pagas ka!

Nuku-tualettruum -- poti, kraanikausi ja muude vajalike asjadega

Kiisumamma külmkapp

Telefon, saate aru, telefon!

Imearmas elutoamööbel, tahaks endalegi, pärissuuruses :)

Koolijüts nukujalgrattaga

Jalgrattas emmedele

Väga lahe retro lapsevanker

Veelgi lahedam retro automobiil ja haagiselamu

Lambabeebi ehk uteke ja tema sõbrad

Muinasilu ja kätetöö -- hirvpõtradega vöökott ja muud põnevat

Elo täies muinasilus (Kaspari pilt)

Ma pole siin ammu-ammu kirjutanud enam enda käsitöistest tegemistest. Ikka kas see töötuba siin või teine seal.  Tuleb tunnistada, et ega teiste õpetamise ja muu töötubadega seonduva korralduse + töö, töö ja veelkord töö kõrvalt palju ei jõuagi. Aga natukene siiski...

Vöö, nagu näete, on see möödundsuvine. Kõladega kudumine, selle ülesseadmine on üsna aeganõudev töö. Ja kuigi ma ikka mõned uued asjad olen üles pannud, on need sellised pikemad teen-edasi-kui-isu-on projektid. Peas on ka palju projekte ja eks kusagilt otsast peaks muidugi lõngahunnikut hävitama hakkama. Nii enda, kui ka teiste heaks.

Vaipseelik on Leedu punasest villasest, äärde tegin Jõgeva valge kitsevillase lõngaga pisikese tikandi. Ei, see viimane lisandus pole ühegi leiu järgi tehtud. Tahtsin lihtsalt natuke tikkimist harjutada, teha seda veidi ruunimaiguselt (M-kujuline ruun on futharkis E ja eks see siksakk natuke selline tuli)-- kunagi ehk tuleb sinna ka pael serva, aga praegu las olla selline lihtne kaunistus.

Minu vaipseeliku äär

 Vööl ripub mul siis Egge nuga (aitäh endiselt!) ja kohe selle kõrval mu enda tehtud kott. See on minu teine nahast pauna õmblemise katsetus ja esimene musteri voolimise ja vajutamise katse. Jäin tulemusega üsna hästi rahule.

Natuke lähem vaade. Kaelas Kaspari kingitud ja tehtud kiviga ripats ning minu enda kokku pandud kee -- hõbedast ristripats Ivani tehtud, helmed ostetud Laura Šmideberga käest. Kõrvas Kaspari tehtud urnessi stiilis kõrvarõngad -- neid saab igaüks talt vabalt osta-tellida, andke soovist kas või mulle teada.

 Toon allpool veel mõned pildid oma kahest esimest kotist, aga kõigepealt tahan natuke eputada meeste vöökotiga, mille tegin Kasparile sünnipäevaks:

Kasparile tehtud hirvpõtradega meeste vöökott

 Tahtsin teha midagi erilist ja vajalikku ning selleks rääkisingi juba aegsasti Eggele ideest. Egge oli varmas aitama, aga ma tahtsin koti suuremas osas ISE valmis teha. Ja tegingi, kui välja arvata värvimine ja see paganama auk, millest rihma-aas läbi käib. Selle auguga juhtus nii, et ega skalpell ja mina pole ikka sõbrad. Vääratas teine kogemata mu käes ja tekkis selline sisselõige, et pidin seda pärast liimima. Hirmust, et varsti on kotist vaid ribalad järel, kannatasin ma järgmise päevani ja lasin teise poole august Eggel lõigata.

Üldiselt olen tulemusega keskmiselt rahul. Jah, paksu naha õmblemine ja sellele mustri tegemine on hoopis midagi muud, kui õhukese nahaga "mängimine". Hoopis tõsisem ja higilevõtvam töö. Jah, ma kindlasti tulevikus planeeriks isegi mustridetailid juba joonisele-kalkale, sest näha ja karta on, et muidu tuleb parajalt palju kustutamist. Teised ehk seda ei näe, aga mina kutsun seda kotti naljatamisi stressis hirvpõdraks. Selline privaatnali seoses silmapiirkonna musterdamisäpardusega -- ehk sellega, et vaatasin, et muster monotoonne ja silmad kaovad ära, proovisin muuta, ei meeldinud, kustutasin voolipulgaga, tegin sellega veel hullemaks, proovisin päästa ja... Kuna algusest peale oli plaan kott ära värvida, siis ei saanud see äpardus nii saatuslikuks. Korralik õppetund oli aga küll. Suursuur tänu Eggele kannatliku telefoni teel ja silmast silma juhendamise eest!

Võimalus piiluda veidi "hirvpõdra" koti sisemusse

Minu esimene musterdatud kott, tehtud kevadel 2011 enne Lätti minekut. Koti küljes rippumas näete ristikest, mis on minu ainuke vahanikerdamiskatsetus -- st nikerdasin vahast välja ning Vanakaru ja Kaspar valasid selle pronksi.

Oma esimese musterdatud koti tegin kiiruga enne Lätti minekut, sest tahtsin enda esimest suurt paunakest Kasparile laenata, ajutiselt. Tundub, et pean nüüd peagi endale samuti korralikuma uue koti tegema, sest ka mu esimese musterdamata nahast kotikese omastas Kaspar täielikult ära. Ta tundub arvavat, et see on ideaalne Lewise berserkite, ratsude ja kuninga transportimiseks. Ja kujutage ette, mahubki kogu praegune tablutikomplekt sinna sisse ära!

Minu esimene nahast kotike, nahasäästlikum, kiiludega variant. Hetkel siis pigem Kaspari ja tema muistsete malendite omanduses.

Lisan allapoole veel mõned pildid esemetest, mille eelmise sügise-talve jooksul valmis nikerdanud: valge Skjoldehamni kapuuts, villane särk, üks näide nõelsokkidest.

Mina talveriietes 2011. aasta talvelaagris (foto Liis Karlson)

Minu valge Skjoldehamni ehk kuueruudu kapuuts eestvaates

Kapuuts kõrvaltvaates

Kapuuts tagantvaates, et oleks paremini aimu, kuis see tehtud on.

Nõelsokid Unkasele

Sokke nõelusin talve jooksul teisigi, aga pole olnud mahti pilti teha. Ühe paari on Kaspar juba nii ära

trööbanud, et pole mõtet pildistada. Eks neid pilte tule veel küll ja küll tulevikus. Praeguseks aga selline väike ülevaade minu käsitöistest katsetustest.